Visalt sööstan ma, raugeva jõuga.
Olen taas nagu eilegi sees -
olen piiratud nurjatu nõuga,
taga lärm, lipud ees, püssid ees.

Kuused varjavad passivaid mehi,
püssid pauguvad, vägev käib värk!
Lumel visklemas huntide kehi,
iga loom alles pool-elav märk.

Nii peavad kütid hundijahti. Peavad jahti!
Üks kiskja kõik, kas ole kutsikas või rauk.
Ei pääse ajajaist ja koertest enam lahti.
Ja punakirjumaks teeb lume iga pauk.

Pole võrdsust me jõudude vahel,
kätt ju kütil ei väärata hunt!
Punalippudest piirab meid ahel,
nii meid hävitab julmalt see punt.

Ning mis teha saab hunt? Pole ime:
lipuhirmu eks kutsikaeas
ema nisast me endasse ime,
kui meil silmigi pole veel peas.

Ja nii nad peavad hundijahti. Peavad jahti!
Üks kiskja kõik, kas ole kutsikas või rauk.
Ei pääse ajajaist ja koertest enam lahti.
Ja punakirjumaks teeb lume iga pauk.

Meil on tugevad kihvad ja jalad.
Millest, ütle siis, juht, tuleb see,
et me jookseme piiratud alal,
üle keelu ei katsetki tee!

Hunt ei saa, ta ei tohi, ei peagi.
Nüüd on valmis ka minu jaoks kuul.
Kel mind määratud tappa, see peagi
tõstab püssi ehk, irvitus suul...

Nii peavad kütid hundijahti. Peavad jahti!
Üks kiskja kõik, kas ole kutsikas või rauk.
Ei pääse ajajaist ja koertest enam lahti.
Ja punakirjumaks teeb lume iga pauk.

Elujanu on ikkagi visa -
läbi tormasin lippude reast.
Oma rõõmuks vaid hämmastuskisa
tagant kuulsin ma küttide seast.

Visalt sööstsin ma, raugeva jõuga,
aga eilne ei kordu küll nüüd.
Olin piiratud nurjatu nõuga,
aga tühja läks küttide püüd!

Ja nii nad peavad hundijahti. Peavad jahti!
Üks kiskja kõik, kas ole kutsikas või rauk.
Ei pääse ajajaist ja koertest enam lahti.
Ja punakirjumaks teeb lume iga pauk.