Elasid-olid Indias
ammustest aegadest
metsikud, tohutusuured
hallid elevandid -

elevandid lonkisid sihitult džunglites -
üks neist oli miskipärast valge.

Lahkete silmade, vaiksete kommete poolest erines ta,
ja mõistuse ja suursuguse värvi,
oma hallide suguvendade keskel valge elevant
oli, muidugi, valge vares.

Ja India valitseja -
olid ajad -
kinkis mulle austusemärgiks
elevandi.

"Milleks mulle elevant?" - küsisin muu-usuliselt,
aga tema ütles: "Elevandil on suur süda..."

Elevant tegi mulle reveransi, aga mina talle - kummarduse,
mu kõne oli lahke ja vaikne -
Sest et seesama valge elevant
oli ka veel valge elevandiema.

Ma nägin hea välja,
istudes elevandi seljas,
sõitsin mööda Indiat -
muinasjutuline maa -

Ah, kus kõik me koos ei rännanud!
Ja kitsikuseski klappisime suurepäraselt.

Ja juhtus, et läksime laulma kellegi balkoni alla -
siis daamid hüppasid unest...
Tuleb teile öelda, et see valge elevant
oli ebatavaliselt musikaalne.

Maailmakaarti olete
ilmselt näinud -
teate, et Indiaski
on jõgi -

Mu elevant ja mina elasime mango mahlast,
ja kuidagi kaotasime teineteise Gangese padrikutes.

Ma vähkresin piki jõge, unustades meelerahu ja une,
Jäädavalt laostades tervise...
Aga pärast öeldi mulle: "Sinu valge elevant
kohtus valgete elevantide karjaga."

Kaua olin solvunud ma,
ainult - vat sulle! -
India valitseja jälle
saatis mulle elevandi:

kaunistatud jalutuskepi kujul -
valge elevant, kuid elevandiluust.

Räägitakse, et seitset elevanti omada on hea toon
kapil, kui vahend hädade vastu...
Las jalutab parem valges karjas valge elevant -
Parem ärgu toogu ta õnne!