Ei, jama ma ei aja.
Jutt tõsine on, sest
rühm mehi koidu ajal
mind sihtis püssidest.

Miks minust tehti laipa?
Miks nii mind saatus lõi?
Ei ütleks, et ei taipa,
kuid rääkida ei või.

Mu komandör mind kaitses, tubli mees,
kuid surmaotsus siiski tehtud sai.
Rühm täitis käsku, nagu peab armees -
üks. kes ei lasknud, oli rivis vaid.

Mul elus ei vea iial,
ka sõjas muidugi.
Kord „keelt“ ma staapi viia
ei suutnud kuidagi.

Ja kuskil kahtlus tärkas
ja kirja pandi see,
sest kõike teab ja märkab
ju meil NKVD.

Soliidne toimik löödi lauale,
mu reeturlikkust tõestas iga lõik...
Ei oleks märki jäänd mu hauale -
see, kes ei lasknud, üksi muutis kõik.

Siis käsi langes alla
ja kõlas käsklus: „Tuld!“
Tee sinna tehti valla,
kus pole muud kui muld.

Kuid kuulen: «Elus, morda!
Sanpatti kähku nüüd!
Et hukata teist korda -
ei ole sellist süüd!“

Arst nokkis välja kuule minu seest
ja imestas, et hing veel sees on mul.
Ma sonisin ja kiitsin seda meest -
meest, kes ei lasknud tollel hommikul.

Siis haiglaravi pikka
mu päevad olid täis
ja igas kohas ikka
mul kuulsus kannul käis.

Medõdedel mu vastu
sümpaatia oli suur:
„Hei, poolest saadik lastu,
sind ootab protseduur!“

Käis raskeil teil me pataljoni samm
ja mina sinna suhkrut saatsin veel,
et sõjameheelu magusam
sel, kes ei lasknud, oleks rindeteel.

Mind tohterdati hästi,
sain päris terveks ma
ja oma polku kästi
mind sõda jätkama.

Mu komandör mind vastu
nii võttis: „Sõdi nüüd!
Et maha sind ei lastud,
seal pole minu süüd.“

Ma nutsin, lõhkes ahastusest rind,
ma justkui oleks hauda kukkunud.
Kuul surmav lõpuks üles leidis mind -
see, kes ei lasknud, oli hukkunud.