Rohtu ei tea, mis tüdimust peidaks - laulda ei viitsi, vastas on piir. Nüüd allveelaevana põhja end heidaks, et mind ei leiaks peilingu kiir. Sõber tõi viina, et jooksin end segi, selles on tihti leidunud pääst. Verkaga sõber tuttavaks tegi, et saaksin abi embavast käest. Kummastki polnud abi mu stressiks: viinast jääb pohma, Verka on null... Vaid allveelaevana põhja end pressiks, et sealt ei tõuseks mitte üks mull! Rohtu ei tea, mis tüdimust peidaks - enam ei tõmba juubeldav saal. Nüüd allveelaevana põhja end heidaks, et mind ei leiaks ükski signaal!
© Paul Oja. Tõlge, 2017