Jäljendades Bulat Okudžavat
Kaunites rõivastes Tõde, täis väärikat sära, julgustas nõrku, kes saatuselt hoopisid said. Rohmakas Vale ta kavalalt meelitas ära, ütles, jää ööseks mu juurde, kui soovid sa vaid. Naeratas heausklik Tõde ja kiirelt jäi tuttu, nohises nii, et tal padigi süljeseks sai. Rohmakas Vale tal teki pealt sikutas ruttu, paar korda jalaga tonksas ja rahule jäi. Hommikul põlglikult vaatas: see eit on ju hale, milleks nii paljud veel võitlevad sellise eest? Vahet ei tee enam keegi, kus Tõde, kus Vale, kumma sa leida võid uhkete riiete seest? Lindid Tõel harutas juustest - ja pats kaotas helgi, Tõelt võttis riided ja leidis, et sobivad need, isikutõendid ja raha ja randmele kellgi, sülitas, ütles paar roppust ja läks oma teed. Tõde kui hommikul ärkas, siis avastas tõe ta - Vale on võtnud ta riided ja viinud kõik muu. Niisugust Tõde küll tõe pähe enam ei võeta, olgu ta puhtale tõele ka kuitahes truu. Tõde vaid naeris, kui loobiti kive ja prahti. „See on ju vale, mu riided on Vale käes nüüd...“ Kõik panid kirja kaks juhmakat seadusevahti, solvates Tõde ja otsides temale süüd. Sõimati litsiks ja hullemaks veelgi kui litsiks, koer aeti kallale, visati muda ja muud... Sõimajad solvanguid paisates ei jäänud kitsiks: „Välja me linnast, miks pikalt siin pruukida suud!“ Protokoll toimikus pataka lehtesid täidab (Tõde sai kaela veel mitmete krimkade teod): „Siin keegi alasti häbitult Tõeks ennast väidab. Kuidas me sekka küll sünnivad sellised reod?!“ Kui kõik sind põlgavad, eks sa siis elada katsu. Rahata, haigena ringi pead hulkuma siis. Vale ent kusagilt varastas puhastverd ratsu, pikkadel jalgadel kaugele see tema viis.         Mõni, kui kiirustab võitlusse kaitsema tõtt ta, hüüab, et „Tõde kord võidab, ja siis õnn on käes!“ Paljud ei sihukest õhinal uskuma tõtta - Vale nii ahvatlev on oma lummavas väes... Mõnikord juhtub, kui poe taga klappimist algad, ise ei taipagi, kuhu öömajale jääd. Hommikul avastad - tõde see on, ma ei salga - alatu Vale su riideis nii peen välja näeb, alatu Vale su käekella randmele säeb, alatu Vale su ratsuga rännule läeb.
© Paul Oja. Tõlge, 2021