Täs kuziden oksaiþed säraidaba,
Täs linduiþed èirguba holið.
Sä eläd sið noidutud edahmecmas,
Teid korbiðpäi mièèen ei ole.
Laske kuivaba ahavos soba kut tom’,
Laske sirenid lankteba vihmal.
Minä sindai üks’kaik nenið tahoiðpäi ton,
Soittas pilliþed kus, kodimiðtho.
Mir sinun voz’tuhikð noid pimedho vei,
Om minuspäi, vauktaspäi peittud.
I meletad sä, miðe èomemba ei,
Mi noidutud mecama nece.
Laske homencel lehtesil kastet poið om,
Laske kudmoi pil’vtavhanke ridas,
Minä sindai üks’kaik nenið tahoiðpäi ton,
Merhe gardalei kus, kodimiðtho.
Voz’ mitte se linneb, vai mitte päivpol’,
Konz lähteb sä minunnoks hil’l’as?
Konz sindai mä kantti sið tahoiðpäi ton,
Sa ei kuspäi löuta meid, sinne?
Sindai varastan, ku sinei koþutud om,
Uhtei-ik severt vägid mä poiðtin.
Sinä hökkahta rajule al kuzen hot’,
Ku om kodimiðt kenel-se ottud...
|